Haldjamaa

Uni, mis midagi ei tähenda. Või tähendab?
Airi Illisson

“Kuule, tigu,” ütles ükskord liivavärvi kõhuga lestakala, kellele meeldis paremat silma kissitada ja roosatriibulist merikarpi sabaga puudutamas käia, näitamaks, et hiilgav teokarp on tema eriline hoolealune ja lemmik. “Räägitakse, et kahejalgsed näevad ka unenägusid. Mina näen ainult vahel väga harva hirmsat tarretamapanevat hoiatusund, kui mõni kalur on võrgud siia lähedusse sisse lasknud. Siis ma tean silmapilkselt, et kui ma kohe ei uju nii kaugele kui uimed võtavad, siis lõpetan mõne saarlase pannil. Kas sina näed ka niisuguseid unenägusid?”

Merikarp ohkas, nii et kõrvalkasvav punavetikas hoogsalt sentimeetri edasi loksus. “Näen und, iga päev näen und,” sosistas ta. “Tihti on uned sarnased, näen noori haldjaid õhtuses kastes tantsu löömas, näen sumerohelist metsavaipa, millel on nii mõnus lesida, vallatut päikesekiirt tungimas läbi haralise tammepuuladva. Aga ma räägin sulle une, mida nägin täna öösel pärast seda, kui laine kandis minust mööda pruuni lepalehe, millest arvan, et jälle on sügis. Nägin nii selgelt, kuidas eelmisel sügisel (või oli see sügis üle-eelmine, või hoopis viis aastat tagasi? Merikarp on unustanud, kui kaua on ta siin merepõhjas lamanud), umbkaudu samal ajal kui praegu, kuidas käisime ühe nägusa haldjapoisiga kohtamas.”

Hiiumaa on nõiduslik koht, kus vastuseta küsimusi on hulgaliselt. Näiteks, kuidas sai saare keskele, keset sisemaa metsa laevavrakk?

Sada aastat vana lugu on järgmine: Kõpu kandi metsades oli tulekahju, puud põlesid pealt ära, liivad pääsesid jooksma ja nende alt ilmus välja laevavrakk. Selle avastasid marjule läinud tädikesed. Sensatsioonist kirjutasid ka toonased ajalehed. Asjatundjad tegid selgeks, et tegu on päris kindlasti laevaga. Sellises kohas, kus igal juhul polnud mitte kunagi laevaehitust toimunud – küngaste vahel, merest kaugel. Oli see olnud kellegi haud? Eelmiste aegade salapärane mälestusmärk?

Euroopa muistendites on juttu sellest, kuidas haldjad kogunesid ühte laeva  ja sõitsid minema, kusagile kaugele maale üle vee. Mõned muistendid viitavad ajaloolisele sündmusele, et haldjad jõudsid selle reisiga välja Hiiumaale. Seal hakkasid nad inimestega kokku elama ja järglasi sünnitama, kuni evolutsiooni käigus moodustus seega uus rass: poolhaldjad ehk hiidlased. Selle teooriaga saab põhjendada, miks leiti keset Hiiumaa metsa saladuslik laevavrakk – see on ju haldjate oma! Saab põhjendada ka saare omapärast müstilist nime, sest “Kui palju on maailmas neid kohti, kes saavad uhkustada nii püha nimega nagu meie?” küsivad hiidlased retooriliselt. “Miks on meil saarel kohanimed, mis viitavad haldjatele ja näkkidele? Miks on tüdrukunimi Ingel just hiidlastel?”

Veel näitavad ka antropoloogilised uurimused seda, et Hiiumaa piigad erinevad tavalistest eesti tüdrukutest: nad on palju kergema kaaluga ja peenema kondiga kui tavaeestlased. Miks?

Kindel tõend hiidlaste haldjaverest olevat see, et metsade maharaiumine käib seal saarel palju väiksema hooga kui mujal Eestis. See on ka igati loomulik, sest peaaegu kolm neljandikku Hiiumaast on metsade all, ja haldjad ju teatavasti laanesügavustes elutsevadki. Näiteks on nii mõnigi Hiiumaa metsaärimees täpselt haldja nägu! Kui selline mees endale veel samblarohelise mütsi ka pähe paneks... sest ta jalutab ringi ja ostab metsa kokku, aga ta jätab alati suured tükid metsa puutumata, kuigi see talle rahaliselt sugugi kasulik pole. Ta saab aru, et metsahaldjatele on elupaika vaja.

Mida aga hiidlased, kel veres on vähem või rohkem haldjaverd, vaid ainult aimavad, on see, et Hiiumaa metsade keskel elavad praegugi metshaldjad, kes oma eluteed kaasaegsest inimestest nii kaugel hoiavad kui vähegi võimalik.

Jutud Hiiumaa haldjatest on aga liikvele läinud alles viimasel ajal, sest vaevalt leiate kohaliku, kelle te metshaldjatest rääkima suudate meelitada. Need kardavad selle uskumatult nõidusliku soo hävimist igasugu kahtlaste uurijatehordide ja seiklusjanuliste turistide pealetungides. Teiseks on haldjarahvas kohalike teada pika käe ja vihaga sugukond. Nii mõnigi talumees võiks rääkida karmist õppetunnist, kui on lohakat metsa raiumas käinud või siis liigse lõugadelaiutamisega sattunud ärritama haldjarahvast. Aga ega nad räägi. Igaks juhuks.

Ja, NB! Keegi ei tea täpselt, kui palju haldjaid Hiiumaal üldse kokku elab. Loomult tagasihoidlikud ja uhked olevused peavad oma pillerkaaritamised-murumängud alati seal, kus on kindel, et kilomeetrite kaugusel pole ühegi inimlooma samme kuulda. Aga kui teil veab, võite haldjalaulu kuulma sattuda ehk hilisõhtusel uttu mattunud heinamaal. Sellistes kohtades armastavad haldjad metskitsede seljas võidu üle aasa ratsutada või udulooridest linikuid sõlmimas käia, ise seejuures noortele vaarema lauluviise õpetades.

Ilmselt ka seetõttu, et kaasaegsed hiidlased ja haldjad on vana sõpruse ammu unustanud, lebab viimased üheksa aastat Luidja rannast umbkaudu rinnasügavuses vees see roosatriibuliseks teokarbiks moondunud olend, noor haldjatüdruk, kes niiväga ihaldas saada täisvereliseks inimeseks, et proovis vana Kõpu nõia soovitusel kõige äärmist abinõud – nõiduse tulemusel pidi teda 22. augustil mere põhjast üles korjama mandri mees, õrna hingega luuletaja, kellega haldjatar abielluda tahtis, et inimesena temaga koos saarelt minna ja endine elu igaveseks unustada. Aga ta ei osanud hinnata targemate hoiatust, et haldjana sündinu jääb haldjaks. Jumalakartmatu katse läks luhta, ning nüüd lebab ta elus karbina mere põhjas, unistab endisest metsaelust ja lokispäisest päästjast, kellele süda ütleks ette tüdruku asukoha ja õpetuse, kuidas ta peab talitama, et ilus haldjaneiu saaks edasi elada, kas haldjana saarel või täisväärtusliku inimabikaasana mandri metsades, mille kohin meenutab ainult hädavaevu merekohinat Hiiumaa männimetsades.